Eesti Pereteraapia Ühing 2015. aasta Arvamusfestivalil

Eesti Pereteraapia Ühingu eestvedamisel toimub 2015. aasta Arvamusfestivalil Paides kaks diskussiooni, mis natuke erineval moel soovivad juhtida tähelepanu Eesti perede suhtlemisprobleemidele.
Arutelu pealkirjaga „Vaimustus ja viin ja viha – emotsioonid Eesti peredes“ keskendub eestlaste emotsioonidele. Riina Raudne Terve Eesti sihtasutusest, Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja ja psühholoog Jorgen Matsi võtavad vahetada mõtteid selle üle, kuidas Eesti pered võiks õppida tunnetega toime tulema nii, et vähem oleks liigset alkoholitarbimist ja perevägivalda ning kas kuidagi on sellega seotud eestlastele väidetavalt omane komme oma tundeid pigem alla suruda.

Teisel arutelul pealkirjaga „Virtuaalist ja vanaemadest, koolist rääkimata – kus peaksid noored suhtlemist ja suhteid õppima?“ diskuteerivad TÜ religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar, SA Innove hariduse tugiteenuste agentuuri juht Margus Tõnissaar ning pereterapeut ja paarisuhtekoolitaja Rena Pent teemal, kust ja kuidas saavad tänapäeva noored suhtlemise ja suhete loomise oskusi üldse omandada. Interneti üha suurenev osatähtsus ja uued suhtlemisviisid teevad vanematel põlvkondadel keeruliseks noortele nõuandmise, keerulisi suhteolukordi tuleb ette aga ka virtuaalmaailmas.

Arutelusid modereerib pereterapeut ja psühholoog Kätlin Konstabel

Eesti Pereteraapia Ühingu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu avalik pöördumine

Kõik me oleme kunagi lapsed olnud, paljudel meist on lapsed ja on loomulik, et laste probleemid lähevad meile korda, me kõik püüame omal moel neid lahendada. Paraku ei piisa sellest, kui probleemiga tegeleda palju ja sellest rääkida palju – tähtis oleks tegeleda ja rääkida nii, et lapsed abi saaks.

Eesti Pereteraapia Ühing ja Eesti Koolipsühholoogide Ühing on väga mures, et laste probleemide käsitlemine meedias ja ühiskonnas laiemalt kipub keskenduma vaid lapsele ja just tema vastuvõetamatule käitumisele.
Ei osata näha last ümbritsevat süsteemi tervikuna ja unustatakse ära, et enamasti on lapse probleem signaal selle kohta, et midagi teda ümbritsevas keskkonnas on viltu. Tegelikult ei vaja abi ainult laps vaid ka teda ümbritsevad inimesed – tuleb vaid osata neid märgata.

Laste teemade eetiline käsitlemine meedias ei peaks piirduma sellega, et muudetakse lapse nime ja varjatakse nägu. Liiga tihti ollakse valmis – olgu siis publikuhuvi lootuses või must-valge maailmanägemise tõttu – lapsi sildistama „halbadeks“ või lausa „loomastunuteks“.

Liiga tihti unustatakse ka, et isegi väga probleemse käitumisega laps on tegelikult hädas ja õnnetu laps, kes püüab lihtsalt kuidagi maailmas hakkama saada.

Olgu lapsel tõsine käitumishäire või muu mure, olgu see suure või väikese geneetilise komponendiga – meie ülesanne peaks olema last mõista ja meeles pidada, et ükskõik milline laps vajab esmajoones armastust ja turvatunnet. Turvatunnet annab lapse kuulamine, piiride seadmine, lapsele ümbritseva maailma reeglite selgeks tegemine ning see on lapsevanemate ja kõigi teiste last ümbritsevate täiskasvanute vastutus.

Laste sildistamise ja karistamise asemel peame esmalt üritama mõista, mis toimub lapse ümber, peresuhetes ja teda ümbritsevas keskkonnas laiemalt. Laps on selle süsteemi nõrgim lüli, tal on kõige vähem võimalusi olukorda muuta. Tuleb ilma süüdistamata analüüsida, kuidas olukord selliseks on kujunenud ja kuidas terve süsteem saaks mõtestatult üheskoos töötada selles suunas, et laps oleks rõõmus ja hästi toimetulev. Ja selleks, et laps oleks õnnelik, peab toetama eelkõige peret. Laps ei saa olla õnnelik, kui tema perekond on õnnetu.

Aastal 2015 on Eestis olemas palju häid laste vaimse tervise spetsialiste – psühhiaatreid, lastepsühholooge, koolipsühholooge, pereterapeute, nõustajaid – puudu on vaid korrastatud ja lapse probleeme laiemalt käsitlevast vaatest, mis tagaks võimaluse õige ajal adekvaatset abi saada. Ei ole normaalne, et mures vanemad peavad lapse probleemide pärast pöörduma meedia poole, sest muud lootust abi saada enam pole. Ei ole piisav, kui spetsialistid kutsutakse kohale vaid ekstreemsetel juhtudel, kui on vaja „tulekahju kustutada“ – vajalik on välja töötada süsteem, kus probleemidele reageeritaks oluliselt varem.

Selleks kutsume nii meediaväljaandeid kui ka kõiki otsustajaid riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil kaasa mõtlema ja tegutsema selles suunas, kuidas varem märgata ja toetada lapsi ning nende peresid nii, et meedias oleks rohkem põhjust rääkida õnnelikest lastest.

 

Eesti Pereteraapia Ühing

Eesti Koolipsühholoogide Ühing